EE201700039A - Kalasööt, selle valmistamise meetod ja kalade söötmise meetod - Google Patents

Abstract

Käesolevas leiutises käsitletakse kalasööta, selle valmistamise meetodit, nimetatud sööda kasutamist kalade söötmisel ja kalade söötmise meetodit. Leiutisekohane kalasööt tagab suurema marjatoodangu ja samal ajal ka kalade parema kasvamise ning väiksema rookimiskao võrreldes tehnika tasemest tuntud söötadega.

Description

Käesolevas leiutises käsitletakse kalasööta, selle valmistamise meetodit, nimetatud sööda kasutamist kalade söötmiseks ja kalade söötmise meetodit. Leiutisekohane kalasööt annab suurema marjatoodangu, kalade parema kasvamise ja väiksema rookimiskao võrreldes tehnika tasemest tuntud söötadega.

Leiutise taust

Soomes, Rootsis ja mõningates Taani osades on vikerforelli tootmine majanduslikult väga sõltuv samal ajal marja tootmisest. Norra lõhetööstus ei keskendu seevastu marja tootmisele, sest kalaliha kvaliteeti peetakse madalamaks, kui kala saab suguküpseks. Seega on lõhe- ja forellisööda arendamisel keskendutud kalade kasvatamisele, kes ei saa suguküpseks.

Marja kogus kalades erineb ja sõltub näiteks sellest, kui lähestikku kudemisega kala tapetakse. Soome tingimustes on vikerforelli tavaline GSI (gonadosomatic index, küpsuskoefitsient, marja mass protsentides eluskalast) detsembris-jaanuaris 10-14%.

Kalade kasvamiseks, sigimiseks ja teisteks füsioloogilisteks funktsioonideks vajalikud toitained on sarnased teiste loomade omadega, st valgud, mineraalid, vitamiinid ja lipiidid. Kaubanduslikus kalasöödas kasutatavad komponendid võib seega klassifitseerida valgu- (aminohapete) allikateks, lipiidideallikateks, süsivesikute ja vitamiinide ning mineraalide allikateks.

Kalasöödad on saadaval erinevate koostiste ja terasuurustega, mis on kavandatud erinevat liiki kaladele erinevatel kasvuperioodidel. Kalavastsed vajavad kasvamiseks vitamiinide- ja valgurikast toitu. Kala suurenedes sööda energiatase tõuseb, et võimaldada efektiivset kasvamist. Kuna kõrge kvaliteediga valk on kallim kui rasv, tagatakse kõrge energiatase söödas tavaliselt rasvasisaldust suurendades. Tavapärane ekstrudeeritud sööt, mida kasutatakse suuremate kui 350-500 g massiga forellide puhul nende viimasel kasvuperioodil, sisaldab sööda massist umbes 36% valku ja 35% rasva.

Johnson jt (North American Journal of Agriculture, 73, 409-417, 2011) uurisid toidulipiidide mõju marja koostisele ja embrüotele ning kalavastsete kvaliteedile, kui idalõhe (Coco salmon) sugukalu toideti vitellogeneesi (rebu moodustumise) ajal kahe erineva rasvhapete profiiliga toiduga. Toidulipiidid, näiteks dokosaheksaanhape (docoxahexanoic acid, DHA), liitusid munalipiididega, kuid embrüo ellujäämist ja kalavastsete ellujäämist ning kasvamist see ei mõjutanud.

Patenditaotluses WO 2010087715 A1 käsitletakse ekstrudeeritud kalasööta, mis sisaldab suuremas koguses aminohapet arginiini. Patenditaotluses WO 9612415 A1 avaldatakse kalasööt, millesse on liidetud uurea ja TMAO (trimetüülamiinoksiid), et anda kalalihale tugevamat värvi. Patenditaotluses 9945796 A1 käsitletakse kalasööta, mis sisaldab suures kontsentratsioonis lüsiini, ja dokumendis EP 1250850 A2 avaldatakse kalasööt, millele on lisatud karotenoide ja polüfenoole.

Pengi jt ülevaateartiklis (Aquaculture, 251 (2006) 141-152) arutatakse nukleotiidide ja nende metaboliitide rolli üle kalatoidus. Selle artikli kohaselt on kehavälised nukleotiidid osutunud paljulubavateks toidulisanditeks kalade immuunsuse suurendamisel ja haigustele resistentsemaks muutmisel. Nüüd on leitud, et inimestele tarbimiseks ja/või kalade kasvatamiseks on võimalik märkimisväärselt suurendada marja tootmist, toites kalu vitellogeneesi ajal, st perioodil, kui kala areneb ja toodab oma kehas marja, söödaga, milles on suuremas koguses valku kui tavapärases toidus. Isegi suurem marjatoodang saadi, kui suure valgusisaldusega söödale lisati nukleotiide ja/või nukleosiide. Marjatoodang ja kalaliha tootlikkus suureneb ka siis, kui kalu toidetakse suure valgusisaldusega toiduga ainult osa vitellogeneesi ajal, st varase (endogeense) vitellogeneesi ajal, või alternatiivselt hilise (eksogeense) vitellogeneesi ajal, kuid siis on kalade kasvu ja marjatoodangu suurenemine väiksem, kui täheldati suure valgusisaldusega toidu pakkumisel kogu vitellogeneesi perioodil.

Leiutise kokkuvõte

Käesoleva leiutise eesmärgiks on inimestele tarbimiseks kasvatatavate kalade söötmise meetod, kusjuures meetod hõlmab kaladele sööda koostise pakkumist vitellogeneesi ajal, st perioodil, kui kala areneb ja toodab oma kehas marja, kusjuures sööt sisaldab süsivesikuid ja suures koguses, eelistatavalt 38-48%, valku ja 25-34% rasva.

Leiutise järgmiseks eesmärgiks on kalasööda kasutamine, mis sisaldab suures koguses valku kalade marjatoodangu ja/või kasvamise suurendamiseks, toites kalu nimetatud kalasöödaga vitellogeneesi ajal, st perioodil, kui kala areneb ja toodab oma kehas marja. Täpsemalt, leiutise kohaselt kasutatav kalasööt sisaldab süsivesikuid ja 38-48% valku ja 25-34% rasva.

Leiutises käsitletakse ka kalasööta, mis sisaldab süsivesikuid ja 38-48%, eelistatavalt 39-45%, isegi eelistatavamalt 41-42% valku ja 25-34%, eelistatavalt 28-33% ja eelistatavamalt 30-33% rasva koos lisatud nukleotiidide ja/või nukleosiididega. Sööt sisaldab eelistatavalt lisatuna ka vitamiine ja aminohappeid. Leiutise järgmiseks eesmärgiks on kalasööda valmistamise meetod, mis hõlmab sööda toorainete, välja arvatud rasva, segamise etappi, saadud segu ekstrudeerimist ja siis saadud ekstrudaadi vaakumis katmist, et saada sobiva suurusega terakesi, kusjuures sööt sisaldab süsivesikuid ja 38-48%, eelistatavalt 39-45% valku ja 25-34%, eelistatavalt 28-33% rasva ning seejuures lisatakse enamus rasva terakeste vaakumis katmise etapis.

Leiutise üksikasjalik kirjeldus

Leiutisekohane sööt sobib eriti kaladele, keda kasutatakse marja tootmiseks, nagu vikerforell, lõhe, meriforell ja siig, eriti vikerforell ja siig, perioodil, kui kala hakkab arenema ja toodab oma kehas marja, st vitellogeneesi ajal. Leiutisekohane sööt sisaldab süsivesikuid ja 38-48%, eelistatavalt 39-45%, eelistatavamalt 40-44% ja isegi eelistatavamalt 41-42% valku, samas rasvasisaldus on 25-34%, eelistatavalt 28-33% ja eelistatavamalt 30-33%. Valgusisalduse võib valida sõltuvalt konkreetsest toidetava kala liigist. Vikerforellile on kõige eelistatavam valgu kogus 41-42%. Siiale on leiutisekohaselt kasutatav eelistatav valgukogus 44-45%, samas rasvakogus on 25-26%. Tähtis valguallikas leiutisekohases söödas on kalajahu. Kuid leiutisekohases söödas ei pea kalajahu kogus olema nii suur kui tavapäraselt sugukaladel kasutatavas söödas, mis tähendab kalakasvatajale kulude kokkuhoidu. Teised valguallikad on näiteks soja, sojavalk, nisu, nisugluteen, mais, maisigluteen (st maisivalk), põlduba, lupiin, hernevalk, raps/kanoola, kartulivalk, puuvillaseemnejahu, loomsed valguallikad, nagu verejahu, hemoglobiinijahu, ja teised loomsed valgud, nagu linnu- ja putukavalgud.

Rasvaallikad on näiteks taimeõlid, nagu rapsiõli, palmiõli, sojaoaõli, oliiviõli, linaseemneõli ja puuvillaseemneõli, kalaõli ja loomsed rasvad. Eelistatavad rasvaallikad on rapsiõli ja kalaõli. Reguleerides kalasöödas kalade kasvamise ajal rapsiõli ja kalaõli vahekorda, on võimalik saada tervislike rasvhapete eikosapentaanhappe (EPA) ja dokosaheksaeenhappe (DHA) optimaalse taseme kalalihas.

Leiutisekohane sööt võib sisaldada ka lisatud nukleotiide ja/või nukleosiide, eriti vabas vormis, et veelgi suurendada marja tootlikkust. Nukleotiidid ja nukleosiidid, mis on DNA ja RNA ning ATP ehitusplokid, kiirendavad rakkude jagunemist. Isegi nukleotiidide/nukleosiidide väikesel lisatud kogusel on mõju, kuid söödale lisatav nukleotiidide/nukleosiidide kogus peaks olema vähemalt 0,005%, eelistatavalt vähemalt 0,01%, eelistatavamalt vähemalt 0,05% ja isegi eelistatavamalt vähemalt 0,1% ning see võib olla ka üle 0,5%. Lisatavate nukleotiidide ülemine piir ei ole kriitiline, sest nukleotiidid ei ole kaladele kahjulikud isegi suurtes kogustes. Kui sööt sisaldab alla 30% kalajahu, on eriti kasulik lisada söödale nukleotiide/nukleosiide. Eriti siis, kui sööt sisaldab alla 20% kalajahu, tuleks söödale lisada mõnes vormis nukleotiide/nukleosiide, et veelgi garanteerida marjatoodangu suurendamist.

Leiutisekohasele söödale lisatavad nukleotiidid/nukleosiidid on kaubanduslikult saadaval ja saadud tavaliselt pärmi nukleiinhapete ekstraktist. Nukleotiidid lisatakse eelistatavalt vabas vormis.

On teada, et kalade toit peab sisaldama asendamatuid aminohappeid arginiini, histidiini, isoleutsiini, leutsiini, lüsiini, metioniini, fenüülalaniini, treoniini, trüptofaani ja valiini, sest kala ei saa sünteesida neid aminohappeid teistest molekulidest. Mõningad aminohapped, nagu tsüsteiin ja türosiin, on asendatavad aminohapped, sest tsüsteiini saab sünteesida metioniinist ja türosiini fenüülalaniinist. Garanteerimaks asendamatute aminohapete piisavat taset kalade toidus, on kalasöödale nende aminohapete küllaldase omastamise tagamiseks lisatud näiteks metioniini ja lüsiini.

Nüüd on leitud, et kalade marjatoodang paraneb veelgi, lisades toidule suures koguses aminohappeid. Täpsemalt on leitud, et eriti aminohapete trüptofaani, metioniini ja tsüsteiini/tsüstiini lisamisel on positiivne mõju marjatoodangule. Seega sisaldab leiutisekohane sööt eelistatavalt vähemalt ühte lisatud aminohapet metioniini, trüptofaani, tsüsteiini, tsüstiini ja lüsiini rühmast suuremates kogustes kui on soovitanud NRC (National Research Council, Rahvuslik Uurimisnõukogu) 2011. aastal, või suuremates kogustes võrreldes teiste aminohapetega. Leiutisekohane sööt sisaldab eelistatavalt vähemalt ühte lisatud aminohapet trüptofaani, metioniini ja lüsiini sellises koguses, et sööt sisaldab nimetatud aminohapet (aminohappeid) suurema(te)s kogus(t)es, kui on soovitatud NRC poolt 2011. aastal. Eelistatav lisatav aminohape on metioniin. Eelistatavamalt lisatakse leiutisekohasesse sööta vähemalt kaks aminohapet trüptofaani, metioniini ja lüsiini hulgast sellistes kogustes, et sööt sisaldab nimetatud aminohappeid suuremates kogustes, kui on soovitatud NRC poolt 2011. aastal. Isegi eelistatavamalt lisatakse leiutisekohasesse sööta aminohappeid trüptofaani, metioniini ja lüsiini sellistes kogustes, et sööt sisaldab nimetatud aminohappeid suuremates kogustes, kui on soovitatud NRC poolt 2011. aastal. Lisaks aminohapetele trüptofaan, metioniin ja/või lüsiin võib leiutisekohasesse sööta lisada teisi aminohappeid kogustes, mis on suuremad, kui on soovitatud NRC poolt 2011. aastal.

NRC soovituste (2011) põhjal vajab vikerforell 0,3% trüptofaani, 0,7% metioniini, 1,1% metioniini + tsüsteiini ja 2,4% lüsiini (massiprotsentides seeduvate aminohapete põhjal arvutatud söödast). Leiutisekohase sööda ja meetodi kasutamisel lisatakse metioniini sellises koguses, et sööt sisaldab seeduvat metioniini üle 0,7%, eelistatavalt üle 1,0%, eelistatavamalt üle 1,4% ja isegi eelistatavamalt üle 2,1% sööda massist. Trüptofaani lisatakse sellises koguses, et sööt sisaldab üle 0,3%, eelistatavalt üle 0,4%, eelistatavamalt üle 0,6% ja isegi eelistatavamalt üle 1,0% seeduvat trüptofaani. Seeduva lüsiini kogus leiutisekohases söödas on üle 2,4%, eelistatavalt üle 2,8%, eelistatavamalt üle 3,2% ja isegi eelistatavamalt üle 7% sööda massist.

Leiutisekohane kalasööt sisaldab ka vitamiine, mis on vajalikud kalade kasvamiseks ja marja tootmiseks. Vitamiinide taset söödas reguleeritakse söödale vitamiinide eelsegu lisamisega, mis sisaldab kõiki kaladele vajalikke vitamiine.

Vitamiinid võivad hõlmata mis tahes vitamiine, nagu C-vitamiin, E-vitamiin (tokoferool), B-vitamiin, A-vitamiin, D-vitamiin ja K-vitamiin. C- ja E-vitamiinid annavad koos tugeva antioksüdantse mõju. E-vitamiin hõlmab erinevaid tokoferoole (α-, γ- ja δ-tokoferooli), mis kaitsevad polüküllastumata rasvhappeid, nagu eikosapentaanhape (EPA) ja dokosaheksaeenhape (DHA), oksüdeerumise eest. Lisaks oma antioksüdantsele toimele aktiveerib C-vitamiin uuesti E-vitamiini toime.

A-vitamiin viitab ühendite rühmale, millel on samasugune bioloogiline aktiivsus. A-vitamiini peamised vormid hõlmavad näiteks retinooli, retinoehapet ja karotenoide. Karotenoidid on A-vitamiini eelvormid, neist kõige tähtsam on beeta-karoteen. Karotenoidide hulka kuulub ka astaksantiin, mis on kalasööda tavaline lisand. Astaksantiin annab lõhelihale punase värvi ja on ka antioksüdantse toimega. Vitamiinide ja astaksantiini kogused kalasöödas on eriala asjatundjatele tehnika tasemest teada ja neid võib vastavalt reguleerida. Leiutisekohases söödas võib vitamiinide kogus olla näiteks väiksem kui sugukaladele või kalavastsetele kavandatud söödas.

Leiutisekohane sööt võib sisaldada ka beeta-glükaani fagotsütaarse aktiivsuse suurendamiseks ja seega immuunsüsteemi aktiveerimiseks. Kui kasutatakse beeta-glükaani, on selle kogus kalasööda alal asjatundjatele tuntud piirides. Teised võimalikud lisandid leiutisekohases söödas on näiteks fütaasensüüm ja teised kasulikud ensüümid. Kuna fosforit säilitatakse taimses materjalis inositoolheksafosfaadina (phytic acid), on fütaasi vaja inositoolheksafosfaadi lagundamiseks seedetraktis ja fosfori vabastamiseks. Fütaasi looduslik aktiivsus on kalade seedetraktis peaaegu olematu ja kui kalasöödas kasutatakse taimseid fosforiallikaid, võimaldab lisatav fütaas vabastada fosforit inositoolheksafosfaadist. Lisatava fütaasi kogus võib olla näiteks umbes 750 FYT kilogrammi sööda kohta. Leiutisekohane sööt sisaldab eelistatavalt ka letsitiini. Kalasöödas kasutatakse letsitiini põhimõtteliselt rasva emulgeerimiseks, parandades nii seedimist ja sööda efektiivsust, kuid letsitiinil on ka toitev roll kui fosfolipiidide, nimelt fosfatidüülkoliini, fosfatidüülinositooli ja fosfatidüületanoolamiini allikal. Letsitiin toimib ka kui antioksüdant sööda säilivusaja pikendamisel.

Kalasööta on erineva terakese suuruse ja tihedusega, et rahuldada liikide vajadusi erinevates kasvustaadiumites. Terakeste suurus peaks olema üldiselt umbes 20-30% kalaliikide suuava suurusest. Praktikas varieerub vikerforelli puhul terakese suurus 1,7 mm terakesest väikestele kalavastsetele kuni 9 või isegi 12 mm terakesteni viimasel kasvuperioodil. Leiutisekohaseks kasutamiseks on vikerforelli puhul eelistatav terakeste suurus 7 kuni 12 mm, eelistatavalt 7 kuni 9 mm. Kala võib süüa väiksemaid terakesi, kui on soovitatud teatud kasvustaadiumis, ja seega ei ole tegelik terakeste suurus otsustav.

Käesoleva leiutise vahenditega saavutatakse märkimisväärseid eeliseid. Leiutisekohase meetodiga võib saada liha palju suurema tootlikkusega, eriti kalade puhul, kes toodavad marja. Kui testitava leiutisekohase sööda ja kontrollsöödaga (tavapärase 36% valgu ja 35% rasvaga söödaga) toideti umbes 6 kuud kalu, mis peaksid saama suguküpseks sellel aastal, leiti, et testitaval söödal oli parem söödakoefitsient (feed conversion rate, FCR) kui kontrollsöödal. Testitav sööt andis ka suurema liha tootlikkuse ja palju suurema marjaprotsendi, mis tähendab marja absoluutkoguse märkimisväärset suurenemist. Täheldati ka vähenenud rookimiskadu, ka siis, kui testitava söödaga toideti ainult vitellogeneesi viimase 4,5 kuu jooksul.

Leiutisekohase meetodi puhul sõltub uue söödaga toitmise alustamise aeg kaasatud kalade vanusest ja liigist, samuti kasvanduse vee temperatuurist, valgusest jne, st teguritest, millel on mõju kalade kehas marja tootmise ajastamisele. Vikerforelli sigimistsükkel esimest korda kudemisega algab umbes 12 kuud enne tegelikku kudemisaega. Munarakkude küpsemine ja rebu moodustumine (vitellogenees) on hormoonidega kontrollitav ja reguleeritav protsess, kusjuures maksas toodetavat vitellogeniini säilitatakse küpsetes munarakkudes. Vitellogenees hõlmab erinevaid faase, alustades previtellogeneesiga, millele järgneb endogeenne ja eksogeenne vitellogenees. Vikerforellil algab Soome tingimustes previtellogenees kevadel (aprillis-mais), järgneb endogeenne vitellogenees ja lõpuks eksogeenne vitellogenees kuni kudemiseni.

Leiutisekohase meetodiga pakutakse kaladele sööda koostist vitellogeneesi ajal. Vitellogeneesiperiood varieerub erinevatel kalaliikidel ja sõltub ka valguse ja temperatuuri tingimustest. Eelistatav periood vikerforellide söötmiseks on leiutise meetodi kohaselt vähemalt umbes 3 kuud, eelistatavamalt 3-4 kuud, isegi eelistatavamalt 5 kuud, 5-6 kuud, 6-7 kuud, 7-8 kuud, 8-9 kuud, 9-10 kuud või üle 10 kuu. Eelistatavam periood vikerforellide söötmiseks leiutise meetodi kohaselt on Soome tingimustes 6-8 kuud. Marjatoodangule ja/või liha tootlikkusele, eriti lõheliste marjatoodangule, on mõju isegi lühematel perioodidel (1-2 kuud, tüüpiliselt vähemalt 1 kuu, tüüpilisemalt vähemalt 2 kuud, kõige tüüpilisemalt vähemalt 3 kuud) ja see kuulub leiutise ulatusse.

Leiutise ühes teostuses söödetakse kalu leiutisekohaselt varase vitellogeneesi ajal 3-4 kuud. Leiutise eelistatavamas teostuses söödetakse kalu leiutisekohaselt 3-4 kuud hilise vitellogeneesi ajal. Leiutise veel ühes teostuses söödetakse kalu leiutisekohaselt osa vitellogeneesi ajal või mis tahes aegade kombineerimisel vitellogeneesi ajal. Leiutise eelistatavas teostuses söödetakse kalu leiutisekohaselt kogu vitellogeneesi ajal.

Leiutises käsitletakse ka suures koguses valku sisaldava kalasööda kasutamist marjatoodangu suurendamiseks inimestele tarbimiseks ja/või kalade kasvatamiseks, söötes kaladele nimetatud kalasööta vitellogeneesi ajal, st perioodil, kui kala areneb ja toodab oma kehas marja. Täpsemalt, leiutisekohaselt kasutatav kalasööt sisaldab süsivesikuid ja 38-48% valku ja 25-34% rasva. Selles kirjelduses avaldatakse eelistatavad söödakoostised. Nii toodetud mari kui ka kalaliha on mõeldud inimestele tarbimiseks.

Selles kirjelduses tähendab protsent (%) massiprotsenti, kui pole täpsustatud teisiti.

Järgnev katsete osa illustreerib leiutist.

Näide 1

Testitav kala oli vikerforell, kes pidi varsti saama suguküpseks ja kelle keskmine lähtemass oli 0,88 kg. Keskmine lõppmass tapmisel oli 2,85 kg. Söödad sisaldasid kalasööda tavapäraseid komponente järgmiste erinevustega sööda koostistes.

Kontrollsööt (%): valku 36,0

rasva 35,0

Testitav sööt (%): valku 41,0

rasva 31,0

Mõlemal söödal oli samasugune toiduenergia.

Kalad (1328 tk) jagati 8 puuri (166 kala puuris). Neljas puuris söödeti kontrollsöödaga (Hercules LP, 7 mm) ja neljas puuris testitava söödaga alates mai lõpust septembri alguseni. Kõrge veetemperatuuri tõttu esines mõningast suremust ja kalu pidi suvel pikema perioodi jooksul näljutama. Septembris jagati kõik kalad puurides kaheks, et oleks võimalik muuta alarühmade söötmist.

Rühmad märgistati järgmiselt.

AA - said ainult kontrollsööta

AB - said testimise alguses kontrollsööta (umbes 3 kuud) ja testimisperioodi lõpus

(eksogeense vitellogeneesi osa ajal, st umbes 3 kuud) testitavat sööta

BB - said testitavat sööta kogu testimisperioodil (umbes 6 kuud)

BA - said testitavat sööta testimise alguses (endogeense vitellogeneesi ajal, umbes 3 kuud) ja kontrollsööta testimisperioodi lõpus (umbes 3 kuud)

Muidu oli söötmine igas puuris ühesugune. Kalu söödeti vastavuses kaubandusliku sööda tootja söötmisjuhistega (Raisioagro Oy söötmistabel vikerforellidele, 2014), mis põhines kasvanduse vee temperatuuril ja kalade keskmisel massil igas puuris. Võeti proove ja kalu kaaluti testimise alguses, septembri alguses ja detsembri alguses.

Detsembris kaaluti igast puurist 30 kala, löödi uimaseks, veristati ja registreeriti nende kogus pärast rookimist ja suguküpsus. Rookimiskadu määrati kui sisikonna mass protsentides elusmassist ja roogitud kala massist. Gonaadid kaaluti detsembris. GSI (Global Salmon Initiative) väärtused määrati kui gonaadide mass protsentides kala elusmassist ja roogitud kala massist.

Tulemused

FCR (söödakoefitsiendi) ja SGR (specific growth rate, kasvu erikiiruse) keskmised väärtused iga söötmisrühma kohta on esitatud tabelis 1. SGR väärtused illustreerivad kalade kasvamist (%) päevas, põhinedes nende elusmassil. FCR väärtused näitavad vajaliku sööda kogust, et saada 1 kg kala. Mida väiksem on FCR väärtus, seda efektiivsemalt muudetakse sööt kala kasvuks. Suhteliselt kõrged FCR väärtused esimesel testimisperioodil annavad tõenäoliselt tulemuseks suboptimaalsed kasvatustingimused kuumal suvel.

Tulemustest võib näha, et ainult testitavat sööta saanud rühmas suurenes kasv märkimisväärselt võrreldes rühmaga, kes sai kogu katse jooksul ainult kontrollsööta. Ka rühmades, kus saadi ainult osal testimisperioodil testitavat sööta, täheldati paremat kasvu ja kasvukiirust kui kontrollrühmas.

Tabel 1. Keskmine FCR ja SGR töödeldavates rühmades

Roogitud kala mass, sisikonna mass, gonaadide mass ja GSI (%) on esitatud tabelis 2.

Nagu võib näha tabelist 2, oli roogitud kala mass testitavas rühmas (BB) märkimisväärselt suurem kui kontrollrühmas (AA) ja ka suurem kui rühmades AB ja BA.

Tabel 2. Elusmass, roogitud kala mass, gonaadide mass, sisikonna mass, GSI (%) ja sisikond (%) suguküpses kalas detsembris

Gonaadide absoluutne kogus suurenes üllatavalt palju kõigis kolmes testitavas rühmas ja eriti rühmas BB.

Tulemustest nähtub ka üllatavalt vähenenud rookimiskadu (st sisikonna massi vähenemine) testitava söödaga toidetud rühmas.

Tabelis 2 on näidatud lisaks küpsuskoefitsient (GSI) (%), mis põhineb eluskalade (1) ja roogitud kalade (2) massil. Tulemused näitavad küpsuskoefitsiendi suurenemist testitava söödaga toidetud kaladel võrreldes ainult kontrollsöödaga toidetud kaladega. Nagu on juba märgitud, oli testitava söödaga toidetud kaladel suurem mass kui kontrollsöödaga toidetutel. Seega isegi kui kalad olid suuremad, olid GSI väärtused rühmas BB ootamatult isegi suuremad kui kontrollrühmas AA.

Näide 2

Testitav kala oli vikerforell, keda kasvatati kaubanduslikuks tarbimiseks kalakasvanduses. Ühes puuris söödeti testitava sööda, teises kontrollsöödaga. Testimine algas mais. Sööda koostised olid sellised nagu näites 1. Testis kasutatud päevastes toidumäärades järgiti söötmistabelites (Raisioagro, 2014) antud soovitusi. Kalad tapeti detsembris, st marja tootmise ajal. Igast puurist võeti proovideks umbes 100 kala.

FCR (söödakoefitsiendi) väärtused arvutati kogu kalade rühma kohta. Kontrollrühma FCR oli 1,37, testitava rühma FCR oli 1,28. Testitava rühma FCR oli märkimisväärselt parem kui kontrollrühmal. Teised tulemused on näidatud tabelis 3.

Tabel 3. Tulemused testimise lõpus, arvutatud suguküpsete kalade kohta

Tulemustest võib näha, et lisaks märkimisväärselt parematele FCR väärtustele oli testitavas rühmas ka marjatoodang (GSI) üllatavalt suurem võrreldes kontrollrühmaga. Tulemustest nähtub ka üllatavalt vähenenud rookimiskadu testitavas rühmas.

Näide 3

Testitav kala oli vikerforell, keda kasvatati kaubanduslikuks tarbimiseks kalakasvanduses. Testimine hõlmas kahte kalade puuri: ühes puuris toideti näite 1 kohase testitava söödaga (testitav sööt 1) ja teises puuris toideti sama koostisega testitava söödaga kui testitav sööt 1, kuid sellele oli lisatud kaubanduslikku nukleotiidi (Rovimax NX) koguses umbes 0,03% (testitav sööt 2). Tootja andmete kohaselt oli kaubanduslikus nukleotiidis vabade nukleotiidide kontsentratsioon üle 40% (nukleotiide kokku üle 80%).

Testimisega alustati juuli alguses ja kalad tapeti veebruaris, st marja tootmise ajal. Testis kasutatud päevastes toidumäärades järgiti soovitusi, mis olid toodud näitele 1 vastava kontrollsööda tootja (Raisioagro, 2014) söötmistabelites.

Tabel 4. GSI tulemused testimise lõpus, arvutatud suguküpsete kalade kohta, ja nende elusmass testimise alguses ja lõpus

Tulemused näitavad, et isegi suurem marjatoodang saadakse leiutisekohase söödaga, milles on lisaks suurele valgusisaldusele lisanditena nukleotiide ja/või nukleosiide.

Claims (28)

1. 1. Inimestele tarbimiseks kasvatavate kalade söötmise meetod, meetod hõlmab sööda koostise andmist kaladele vitellogeneesi ajal, kusjuures sööda koostis sisaldab süsivesikuid, 38-48% valku ja 25-34% rasva sööda massist.
2. 2. Meetod vastavalt nõudluspunktile 1, kusjuures sööda koostis sisaldab 39-45%, eelistatavalt 41-42% valku.
3. 3. Meetod vastavalt nõudluspunktile 1 või 2, kusjuures sööda koostis sisaldab 28-33%, eelistatavalt 30-33% rasva.
4. 4. Meetod vastavalt mis tahes nõudluspunktile 1-3, kusjuures sööda koostis sisaldab lisatud nukleotiide ja/või nukleosiide.
5. 5. Meetod vastavalt nõudluspunktile 4, kusjuures sööda koostisele lisatud nukleotiidide ja/või nukleosiidide kogus on vähemalt 0,005%, eelistatavalt vähemalt 0,01%, eelistatavamalt vähemalt 0,05%, isegi eelistatavamalt vähemalt 0,1% ja veelgi eelistatavamalt vähemalt 0,5% või enam sööda massist.
6. 6. Meetod vastavalt mis tahes eelnevale nõudluspunktile, kusjuures sööda koostis sisaldab lisatud aminohappeid, mis on valitud arginiinist, tsüsteiinist, tsüstiinist, histidiinist, isoleutsiinist, leutsiinist, lüsiinist, metioniinist, fenüülalaniinist, treoniinist, trüptofaanist ja valiinist koosnevast rühmast.
7. 7. Meetod vastavalt nõudluspunktile 6, kusjuures lisatud aminohapped on valitud metioniinist, tsüsteiinist, tsüstiinist, lüsiinist ja trüptofaanist koosnevast rühmast.
8. 8. Meetod vastavalt mis tahes eelnevale nõudluspunktile, kusjuures sööda koostis sisaldab aminohappeid koguses, mis on suuremad, kui on soovitatud NRC poolt.
9. 9. Meetod vastavalt mis tahes eelnevale nõudluspunktile, kusjuures sööda koostis sisaldab üle 0,7%, eelistatavalt üle 1,0%, eelistatavamalt üle 1,4% ja isegi eelistatavamalt üle 2,1% seeduvat metioniini ja/või üle 0,3%, eelistatavalt üle 0,6%, eelistatavamalt üle 1,0% seeduvat trüptofaani ja/või üle 2,4%, eelistatavalt üle 2,8%, eelistatavamalt üle 3,2% ja isegi eelistatavamalt üle 7% seeduvat lüsiini sööda massist.
10. 10. Meetod vastavalt mis tahes eelnevale nõudluspunktile, kusjuures sööda koostis sisaldab lisaks toitaineid, mis on valitud vitamiinidest, mineraalidest, astaksantiinist, fütaasensüümist ja teistest kasulikest ensüümidest, beeta-glükaanist ja letsitiinist koosnevast rühmast.
11. 11. Meetod vastavalt mis tahes eelnevale nõudluspunktile, kusjuures meetod hõlmab kalade söötmist kogu vitellogeneesi ajal või osa vitellogeneesi ajal, näiteks varase vitellogeneesi ajal, hilise vitellogeneesi ajal ja/või mis tahes aegade kombineerimisel vitellogeneesi ajal, eelistatavalt kogu vitellogeneesi ajal.
12. 12. Meetod vastavalt mis tahes eelnevale nõudluspunktile, kusjuures kalad on valitud lõhelistest, nagu vikerforell, lõhe, meriforell ja siig, koosnevast rühmast, eelistatav kala on vikerforell.
13. 13. Suures koguses valku sisaldava kalasööda kasutamine marjatoodangu suurendamiseks ja/või kalade kasvatamiseks, toites kalu vitellogeneesi ajal nimetatud kalasöödaga, mis sisaldab 38-48% valku ja 25-34% rasva.
14. 14. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 13, kusjuures sööda koostis sisaldab 39-45%, eelistatavalt 41-42% valku ja 28-33%, eelistatavalt 30-33% rasva.
15. 15. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 13 või 14, kusjuures sööda koostis sisaldab veel lisatud nukleotiide ja/või nukleosiide.
16. 16. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 15, kusjuures lisatud nukleotiidide ja/või nukleosiidide kogus on vähemalt 0,005%, eelistatavalt vähemalt 0,01%, eelistatavamalt vähemalt 0,05%, isegi eelistatavamalt vähemalt 0,1% ja veelgi eelistatavamalt vähemalt 0,5% või enam sööda massist.
17. 17. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 15, kusjuures sööda koostis sisaldab lisatud aminohappeid, nimetatud lisatud aminohapped on eelistatavalt valitud metioniinist, tsüsteiinist, tsüstiinist, lüsiinist ja trüptofaanist koosnevst rühmast.
18. 18. Kasutamine vastavalt mis tahes nõudluspunktile 13-17, kusjuures sööda koostis sisaldab üle 0,7%, eelistatavalt üle 1,0%, eelistatavamalt üle 1,4% ja isegi eelistatavamalt üle 2,1% seeduvat metioniini ja/või üle 0,3%, eelistatavalt üle 0,6%, eelistatavamalt üle 1,0% seeduvat trüptofaani ja/või üle 2,4%, eelistatavalt üle 2,8%, eelistatavamalt üle 3,2% ja isegi eelistatavamalt üle 7% seeduvat lüsiini.
19. 19. Kasutamine vastavalt mis tahes nõudluspunktile 13-18, kusjuures kalad on valitud lõhelistest, nagu vikerforell, lõhe, meriforell ja siig, koosnevast rühmast.
20. 20. Kasutamine vastavalt nõudluspunktile 19, kusjuures kala on vikerforell.
21. 21. Kasutamine vastavalt mis tahes nõudluspunktile 13-20, kusjuures sööda koostis sisaldab lisaks toitaineid, mis on valitud vitamiinidest, mineraalidest, astaksantiinist, fütaasist ja teistest kasulikest ensüümidest, beeta-glükaanist ja letsitiinist koosnevast rühmast.
22. 22. Kasutamine vastavalt mis tahes nõudluspunktile 13-21, kusjuures kalu söödetakse nimetatud kalasöödaga kogu vitellogeneesi ajal või osa vitellogeneesi ajal, näiteks varase vitellogeneesi ajal, hilise vitellogeneesi ajal ja/või mis tahes aegade kombineerimisel vitellogeneesi ajal, eelistatavalt kogu vitellogeneesi ajal.
23. 23. Kalasööt, mis sisaldab süsivesikuid, 38-48% valku ja 25-34% rasva sööda massist, kusjuures kalasööt sisaldab veel lisatud nukleotiide ja/või nukleosiide.
24. 24. Kalasööt vastavalt nõudluspunktile 23, mis sisaldab veel lisatud aminohappeid kogustes, mis on suuremad, kui on soovitatud NRC poolt.
25. 25. Kalasööt vastavalt nõudluspunktile 23, milles lisatud nukleotiidide kogus on vähemalt 0,005%, eelistatavalt vähemalt 0,01%, eelistatavamalt vähemalt 0,05%, isegi eelistatavamalt vähemalt 0,1% ja veelgi eelistatavamalt vähemalt 0,5% või enam sööda massist.
26. 26. Kalasööt vastavalt nõudluspunktile 24, milles lisatud aminohapped on valitud metioniinist, tsüsteiinist, tsüstiinist, lüsiinist ja trüptofaanist koosnevast rühmast.
27. 27. Kalasööt vastavalt mis tahes nõudluspunktile 23-26, kusjuures sööt sisaldab üle 0,7%, eelistatavalt üle 1,0%, eelistatavamalt üle 1,4% ja isegi eelistatavamalt üle 2,1% seeduvat metioniini ja/või üle 0,3%, eelistatavalt üle 0,6%, isegi eelistatavamalt üle 1,0% seeduvat trüptofaani ja/või üle 2,4%, eelistatavalt üle 2,8%, eelistatavamalt üle 3,2% ja isegi eelistatavamalt üle 7% seeduvat lüsiini.
28. 28. Kalasööda valmistamise meetod, mis hõlmab sööda toorainete, välja arvatud osa rasva, segamist, saadud segu ekstrudeerimist ja siis saadud ekstrudaadi vaakumis katmist, saades sobiva suurusega terakesed, kusjuures sööt sisaldab süsivesikuid, 38-48%, eelistatavalt 39-45% valku, 25-34% rasva ja lisatud nukleotiide ja/või nukleosiide, seejuures lisatakse enamus rasvast terakeste vaakumis katmise etapis.